Jõulupühade ajal lugesin taas Ernst Jaaksoni „Eestile“ ja Anne Velliste „Ernst Jaaksonile,“ milles on nii mõndagi, mille peale mõelda eeloleva riigikogu valimise kampaania käigus.

Juba nüüd on olnud kokkupõrkeid, nii sõnalisi kui ka füüsilisi poliitikute vahel ning ühiskonnas on aina kuulda eestlase õelusest, väiklusest ja üksteise sõimamisest. Pahatihti kasutatakse ka sõnu, mis ei kannata trükikirja.

Lugesin Jaaksoni kirjutisest Päevalehele 28. juunil 1931, eestlastest Californias: „Näib, et nende vahel ei valitse mingisugune arusaamine. Igaüks elab omaette ega taha teisega palju tegemist teha. Ainult teatud üksikud grupid on välja kujunenud. Ja kui ühe niisuguse kamba liige vahest satub teiste eestlaste seltskonda, siis loetakse teda omas ringis vihavaenlaseks. Kõige suuremaks mürgiks kohalike eestlaste vahel on nende igasugused lahkuminevad poliitilised vaated.“ Mul tekkis küsimus, kas tõesti peaaegu sajand hiljem, kui oleme läbi elanud nii palju kannatusi, on ikka meie rahvas nii tige, et ei taha teisega arvestada? Mõistlik oleks meie ajaloost.õppida.

Loomulikult on meie hulgas ka inimesi nagu Ernst Jaakson, keda tuttavad ja sõbrad kirjeldavad kui inimest, kellel oli „tugev sisemine distsipliin“ ning et ta „suutis kõike hoida õiges perspektiivis“. Lähenedes Riigikogu valimistele märtsis, oleks mõistlik neid omadusi kampaania käigus silmas pidada ja teha teadlik valik.

Samal teemal: Jaak Madison: Kaja Kallas, miks te vihkate suveräänset Eestit? (305) 10.01.2019 VENE MEEDIA PÄEVIK | Yana Toomi imelised juhtumised ja tänavakeel sotsiaalmeedias (35) 09.01.2019

Ei osata end valitseda

Vaata originaal allikast

winter käpad.png