14. Süüdlase leidmine on teadliku inimese jaoks imelihtne!

Jah, sõbrakesed, kuidas eraldada sikkusid talledest?

Tegudeinimese jaoks pole siin mingit probleemi – see on vaid kättevõtmise asi. Kotletid siia, kärbsed sinna – no miks see sikkude ja talledegagi teisti peaks olema?

Aga idealist, see mingi kindla idee järgija, hakkab asja kallal urgitsema, üht- ja teistpidi arutlema, oma plaani võrdlema ideoloogiliste kaanonitega – ning satub paratamatult vastuolude sasipuntrasse.

Loosungi vabadus-võrdsus-vendlus pooldaja jääb sikkude ja tallede puhul jänni sellega, et tema jaoks on ju kõik ühtviisi võrdsed, aga eraldamine tähendaks apartheidi, mis tema põhimõtetega kohe kuidagi kokku ei sobi.

Samasugusesse enda poolt ülesseatud lõksu sattus ka minu vestluskaaslane, feministlik pornoekspert Tallinnast, kellega juhuslikult ühes tagasihoidlikus Narva kohvikus kokku juhtusin. Ta tunnistas küll probleemi olemust, et ideoloogiline kihutustöö ei mõju mitte kõigile inimestele ühtviisi, aga ei osanud leida lahendust – kuidas hoiduda mõttetust ressursi raiskamisest ning jätta kõrvale isikud, kes niikuinii ajupesule ei allu, vaid võtta ette hoopis need kergeusklikud, kes on meelsasti valmis uskuma kõike, mida neile ette siristatakse.

Mis parata, pidin siin hättasattunule appi tulema.

„Linnainimesele on seda raske selgeks teha,“ ohkasin, „ehkki iga maalaps teab, et sitta tuleb anda sellele kapsale, mis kasvab.“

„Millele sa nüüd vihjad?“ tegi pornotont mõistmatu näo pähe.

„Kes on kõivõimalikele teooriatele vastuvõtlikumad, kas mehed või naised?“ küsisin. „Olgu tegemist horoskoopide, islamisse pöördumise või tervisliku toitumisega? Naised võtavad neid asju palju tõsisemalt kui mehed, nemad on need kasvavad taimekesed, kes feministlikku põllurammu vajavad. Meestel jookseb kõik niikuinii mööda külgi maha. Sa võid rääkida inimeste või inglite keeles, aga nende jaoks on see ikkagi vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke. Ei, nende peale ei tasu ressurssi raiskama hakatagi.“

„No feministlikele ideedele avatuse osas panevad naised meestele muidugi pika puuga ära,“ ei hakanud pornotont pikemalt vaidlema. „Aga mõnes mõttes on naisedki üsna ebakindel element. Kui suurt vaeva on nähtud, et neile vabadus kätte võidelda, nad välja tirida köögist, kirikust ja, vabandage väljendust, lastetoast, aga ikka töötab nende alateadvus hoopis teisel kursil.“

„Tahavad kööki ja kirikusse tagasi?“ lõin ma ehmunult risti ette.

„Õnneks seda mitte,“ mühatas pornotont. „Aga nad ei oska vääriliselt hinnata oma iseseisvust. Ameerikas, kus naised peaksid ju kõige teadlikumad olema, korraldasid teadlased 33000 naise seas küsitluse.“

„Pidi see alles naistekari olema,“ vangutasin ma pead. „Rohkem veel kui meie laululavale rahvast mahub, mees-, nais-, sega- ja mudilaskoorid kokku arvata!“

„Teadlased küsisid naistelt, mida nad kõige parema meelega elus saavutaksid,“ ohkas pornotont. „Naised vastasid, et ennekõike meeldiks neile kaotada mõned kilod. Otsekui karjääri poleks nende jaoks olemaski! See tähendab, et kõik need naised ei jõuagi kunagi oma tegeliku potentsiaali kasutamiseni, sest nad lihtsalt ei suuda hoolida millestki muust kui ainult sellest, millised nad välja näevad.“

„Sellistega ei julge küll koos luurele minna,“ väristasin ma õlgu.

„Paljudel naistel on häbi tunnistada,“ lisas pornotont, „et nad üldse mõtlevad selliste justkui pealiskaudsete probleemide peale nagu kaal ja juuksed ja rindade suurus ja nina kuju ja huulte vorm ning et nad end standardile mittevastamise pärast pidevalt süüdistavad.“

„Küll see häbi on üks hirmus asi!“ ohkasin ma südamepõhjast. „Kui palju näeb ühiskonna progressiivne osa vaeva, et naistes häbitust õhutada, küll innustatakse neid kandma roosasid tussumütsisid, Ameerikas jookseb teadlikum element tänavail lausa vagiinaks riietatuna. Alles hiljaaegu lugesin lehest, et moekunstnikud on disaininud uued bikiinid, kus pükste osa täidab mingi paelake, peenike nagu hambaniit mis võib kusagile sinna sügavustesse ära kaduda. Juba kurdavadki häbelikkusele kalduvad tarbijad: «See kaob naise sisse kiiremini ära kui viinakokteil!» Samas saadab uut mudelit tohutu müügiedu. Nii et tulemas on põnev rannahooaeg. Võiks nagu raporteerida: progressiivsed naised on häbivabad! – ent ikka elavad nad kaksikelu, räägivad üht ja mõtlevad teist. Saavad ise küll aru, et oma kilode pärast muret tunda pole poliitiliselt korrektne, aga näe – üle oma varju ei hüppa!“

„Kes on süüdi?“ õhkas pornotont.

„Vaat see oli nüüd küll õige küsimuse püstitus!“ noogutasin ma heakskiitvalt pead. „Seda enam, et vastuse leidmine pole üldse raske – loomulikult on ka selles, nagu kõigis muudes asjades süüdi mehed.“

„Seda muidugi, seda muidugi,“ tõttas pornotont takka kiitma, „aga ehk saaks pisut spetsiifilisemalt – milles antud juhul mehed ikkagi süüdi on?“

„No eks ikka selles, et naistele hullumoodi lisakilosid koguneb,“ imestasin ma teise mõistmatust.

„Mismoodi siis?“ ei taibanud tema. „Ega sa ometi vihja meeste tüütule kombele naisi rasedaks teha, mis tõepoolest tõstab nende kaalu?“

„Noh, nendest lisakilodest saab õnneks kindla aja pärast lahti,“ vastasin. „Mina pidasin silmas midagi muud – stressisöömist. Just see nähtus toob endaga kaasa kaalu tõusu. Aga kes on stressi allikas?!“

„Mehed muidugi!“ hõiskas pornotont heast meelest, sest see mõttekäik langes kokku tema kontseptsiooniga.

„Pole olemas sellist naist, kes ei oleks pidanud meeste pärast tegema öiseid visiite külmkapi juurde, et oma stressi kaloriteks ja kilokaloriteks transformeerida,“ ütlesin. „Tean seda omast käest. Mäletan hästi ammust vana-aasta õhtut, kui ma pisarsilmil magusat kondenspiima sisse vohmisin, et mingilgi moel leevendada hingevalu, mille oli põhjustanud ühe meesterahva taipamatus.“

15

„Nii et naiste ülekaalus on süüdi hoopis mehed?“ rõõmustas pornotont.

„Vähe sellest, mehed on süüdi ka selles, et naised oma kilodest lahtisaamisega end orjastanud on,“ arendasin oma mõtet edasi. „Kelle jaoks tahavad naised saledad välja näha? Kas iseenda jaoks? Või mõne sõbranna jaoks? Tutkit! Ikka vaid meeste jaoks! Kui poleks mehi, ei peaks naised oma kehakaalu jälgima, võiksid süüa kõike mida süda igatseb ja nii palju kui sisse mahub. Kas pole see mitte kaunis unistus – õgida priilt?“

„I have a dream!“ noogutas pornotont mõistvalt.

„Ja mida me kõigest sellest järeldame?“ küsisin.

Pornotont ei võtnud endale sekunditki järelemõtlemiseks, vaid põrutas sedamaid:

„Elu – see on meeste vandenõu!“

Ma arvan, et see mõte sobiks iga feministide lehe päisesse nagu „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ sotsialistliku ajakirjanduse omasse.

lost puppy.png