Eesti meeskond sai curlingu EMi eel suurte kogemustega treeneri

Eesti esindusmeeskond valmistub järgmisel nädalal Tallinnas algavaks curlingu EMiks kogenud rootslasest treeneri Kristian…

Õiguskomisjon saatis esimesele lugemisele elatisvõlgnike survestamise eelnõu

Riigikogu õiguskomisjon saatis tänasel istungil esimesele lugemisele eelnõu, mis annab riigile jõulisemad võimalused laste…

Eesti koondislane eurosarja debüüdist: hea kogemus, saime suurepärased emotsioonid

Lisaks paljudele mängudele Eesti käsipalli karikavõistlustel ja Balti liigas, oli eelmine nädal töörohke ka meie välismaal…

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB LXXVI

roosaudu

76. Kuula, mis vanem vend ütleb – ära flirdi millegi natsionalismilähedasega!

Kauge külaline Austraaliast, teatrikriitikuks tituleeritud Richard Pettifer paistab aga arvavat otse vastupidist. Tema meelest on „Sajandi loo“ näol tegemist kroonutruu ettevõtmisega, propagandaüritusega, mis teatriinimestele jõuga peale suruti ning mida oldi sunnitud vastumeelselt ja segadusse sattunuina ellu viima:

„Tundus, et paljud kunstnikud maadlesid oma uue rolliga olla Eesti identiteedi propageerija ning lõid lavastusi, mis paremal juhul olid segased ning halvemal juhul flirtisid millegi natsionalismilähedasega.“

’Flirt millegi natsionalismilähedasega’ on juba selline silt, mille puhul pahempoolse meelsusega inimesed oma rinnaesise lõhki käristavad ja üksmeelselt hüüda võivad: „Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju seda sõna varemalt kuulnud oma ideoloogiakommissaride suust! Ta on süüdi, lööge ta risti!“

Jah, sildikleepimisest ideoloogilise ristilöömiseni on vaid lühikene samm. Tegelikult tähendabki hästi valitud silt juba ristilöömist.

„Mis meil veel vaja?“ küsib ideoloogiast pimestatud inimene, kelle mõistuses toimub mõnd kindlat märksõna kuuldes otsekui lühiühendus, mis hüppab üle kõikidest vaheetappidest, mis süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise vahele peaksid jääma.

Pole vahet, kas sa flirdid natsionalismiga või lihtsalt „millegi natsionalismilähedasega“, armu sul enam loota ei ole. Kui oled kord juba vaenlaseks kvalifitseerunud, kehtib sinu kohta needmiste täiskomplekt: sallimatu, paremäärmuslane, populist, marurahvuslane, russofoob, islamofoob, ksenofoob, homofoob, nats, fašist. Mis viga sedasi lahmida, eriti kui sildikleepija ei tea ega hooligi sellest, millest eestlased on pidanud läbi tulema, et tänase päevani jõuda.

Sada aastat, mille jooksul eestluse püsimajäämine rippus nii mõnelgi korral juuksekarva otsas, on jätnud sügava ja valulise jälje meie teadvusse. Aga näe, tuleb külaline Berliinist ja hakkab meile selgeks tegema, et oma ajaloo mäletamine ning selle valupunktide kujutamine teatrilaval on kohatu, lausa lubamatu.

Kust küll võtab võõras sellise jultumuse oma poriste rautatud saabastega meie hingemaastikule tallama tulla, meie tõekspidamiste ja tunnete peal trampida? Selles suhtes võiks teda võrrelda vene kolonistiga, kes end igal pool nagu kodus tunneb ja kõikjal oma reegleid kehtestab ning oma tõekspidamisi jõuga peale surub. Mulle ei meeldi küll inimesi lahterdada, aga pean tunnistama, et selline lahter sobiks tollele teatritegelasele nagu valatult.

Richard Pettifer ütleb välja oma kreedo, mille primitiivsus paneb lausa ahhetama:

„Soovist hoida kinni traditsioonidest ja hüljata poliitkorrektsus on vaid lühike samm teiste vihkamiseni.“

See pole niisama sõnakõlks, vaid tõsine hoiatus. Teame ju, et kes „vihkaja“ sildi külge on saanud, muutub peavoolumeedia silmis lindpriiks, keda karistamatult materdada võib – nagu dissidenti vene ajal.

Teisisõnu öeldes tahab Richard Pettifer meile selgeks teha: kui te ei ütle lahti oma tõekspidamistest (traditsioonidest) ega võta omaks ei-tea kust välja ilmunud ning ei-tea-kelle poolt kehtestatud poliitilise korrektsuse ahtaid, kivistunud ja kohati lausa naeruväärseid reegleid, siis riskite sellega, et teile lüüakse laubale vihkaja silt, aga kõik teie mõtteavaldused kuulutatakse vihakõneks, mille kriminaliseerimine on vaid aja küsimus (vägisi tundub, et see ongi juba osaliselt teostunud). Teie ütlustest ei otsita enam mõtet, vaid sobivat tõlgendusvõimalust, mille abil inkrimineerida vihakuritegu.

Ent kuidas saab hüljata seda, mida pole kunagi omaks võetudki? Poliitkorrektsust nimelt. Richard Pettifer jutust kumab aga läbi arusaam, nagu antaks see inimesele kaasa koos sünniga, millest mõned ainuõigelt teel hälbijad lahti on öelnud (hüljanud) – koos kõigi tagajärgedega, mis sel puhul paratamatult järgnevad. Fanaatiku jaoks pole ju vahet, kas on tegemist usutaganeja või „poliitkorrektsuse hülgajaga“ – ühed paariad mõlemad!

Sellise mõtteviisiga isik sobiks suurepäraselt inkvisitsioonikohut juhtima, aga, nagu näib, on ta traagilisel kombel sündinud valel ajal? Kaugel sellest – koos oma mõttekaaslastega pööravad suurinkvisiitorikandidaadid ajaratast tagasi pimeda usu ja vihkamise ajastusse. Näeme ju oma silmaga, kuidas nende mõtteviis üha laiemat rakendamist leiab ja meie igapäevaellu imbub.

Muidugi võib leida analoogiaid ka lähemast minevikust kui keskaeg. Hungveipingid ja Hiina kultuurirevolutsioon näiteks. Eesmärk oli ju sama mis praegustel progressiusku inimestel – eitada ja purustada vana, et teha teed uuele ja enneolematule kultuurile. Paraku mäletatakse neist aegadest vaid vägivalda ja ajupestud inimeste fanaatilist totrust. „Uue kultuuri“ kohta ei oska paraku keegi midagi öelda, selles osas valitseb piinlik vaikus.

Tahaks öelda: „Palju kära ei millestki!“, ainult et selle „kära“ taga peituvad miljonid purustatud inimsaatused. Fanatism ja vägivald peavad varem või hiljem kokku saama. Kusjuures ikka ja jälle looritatakse seda sõnadega helgest tulevikust, inimeste õnnest ja õigluse kehtestamisest.

Sallivuse kuulutamine sallimatuse kaudu, vabaduste piiramine vabadust ülistades, ebaõigluse kultiveerimine õigluse maksmapanemise loosungite all – sellest on saamas tänase päeva reaalsus. Tõejärgset maailma ei iseloomusta ainult fake news’i lai levik, paistab, et oleme täiega kolinud elama fake world’i.

geniaalsus.png

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda

Raisma endine paarismängupartner võitis ATP tulevikulootuste turniiri

Itaalias Milanos toimunud ATP Next Gen Finalsi ehk tulevikulootuste aastalõputurniiri võitis 20-aastane kreeklane Stefanos Tsitsipas (ATP…

Eestlasest näitleja põlengust Californias: praegune olukord ja toimuv on hirmus

“Ringvaates” rääkis Eesti filminäitleja Kerttu Karon videokõne teel, et metsapõleng, mis praegu Californias toimub, on väga hirmus.“Öeldakse, et see…

Jälle nii! Stiilse lahkumisetenduse teinud Kiivikas jõudis karjääri 19. MM-il taas finaali, kuid iraanlastele ja iraaklastele vastu ei saanud

Eesti esikulturist Ott Kiivikas võistles täna Hispaanias Benitormis viimast korda amatööride MM-il.Edaspidi proffide leeri mineva 41-aastase eestlase…

Federer alustas aastalõputurniiri kaotusega

Jaapanlane Kei Nishikori (ATP 9.) üllatas ATP tennise aastalõputurniiri avamängus maailma kolmandat reketit Roger Federeri 7:6 (7:4), 6:3 võiduga.