Tartu Santos loobus noortetöö nimel esiliigas mängimast

Jalgpalliklubi Tartu FC Santos otsustas loobuda järgnevatel hooaegadel tippliigades mängimisest ning jätkab 2019. aastal…

Venemaa kavatseb luua kaks maksuparadiisi

Venemaal luuakse kaks niinimetatud maksuparadiisi – üks Kaliningradi oblastis, teine Kaug-Idas – ning nende eesmärgiks on…

Federer alustas aastalõputurniiri kaotusega

Jaapanlane Kei Nishikori (ATP 9.) üllatas ATP tennise aastalõputurniiri avamängus maailma kolmandat reketit Roger Federeri…

Lepanto 1571 – lahing, mis päästis kristliku lääne


Kuigi 1571. aastal aset leidnud Lepanto lahingust teatakse pigem vähe, on selle olulisust kristliku lääne tsivilisatsiooni jaoks raske ülehinnata. Ei ole ilmselt liialdus, et ilma kangelasliku ja ennastohverdava Püha Liiga otsustava võiduta Osmanite impeeriumi üle, mis kingiti neile Jumala armust tänu Jumalaema eestkostele, oleks kristlik Euroopa langenud moslemite ülemvõimu alla.

Põhjaliku ülevaate sellest kuulsusrikkast lahingust ja selleni viinud sündmustest annab kiriku- ja sõjaajaloolane Christopher Check.

Ameeriklased teavad, et aastal 1492 seilas Christoph Kolumbus üle sinise ookeani, kuid kui paljud teavad, et samal aastal vallutasid kangelaslikud katoliiklikud monarhid Ferdinand ja Isabella maurid Grenadas? Ameeriklased teaksid ilmselt ka, et 1588. aastal sai Hispaania armaada lüüa Francis Drake’i ja ülejäänud kuninganna Elizabethi piraatide käest. See oli tragöödia Hispaania katoliikliku kuningriigi jaoks ja triumf protestantlikule Briti impeeriumile ning see kaotus määras ka selle, millist ajalugu hakatakse kunagi Ameerika koolides õpetama: protestantlikku Briti ajalugu.
Seetõttu ei ole 1571. aasta, mil leidis aset inimajaloo kõige olulisem merelahing – Lepanto lahing –, ameeriklastele hästi teada. 7. oktoobril tähistatakse Lepanto lahingu võitu, mis päästis kristliku Läänemaailma langemise Osmanite türklaste käe läbi, Püha Maarja, Roosipärja Kuninganna pühaga. See, et see sõjaline triumf on ühtlasi Neitsi Maarja kirikupüha, toonitab meie ettekujutust Õnnistatud Neitsist, keda on ennustavalt kirjeldatud Ülemlaulus: „Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?“

1564. aasta oktoobris kogunesid Osmanite impeeriumi diivani [riiginõukogu islamimaades – toim] vesiirid, et veenda oma sultanit valmistuma sõjaks Maltaga. „Palju rohkem raskeid võite on saanud osaks sinu kõvermõõgale, kui käputäie meeste vangistamine pisikesel saarel, mis pole hästi kaitstud,“ ütlesid nad talle. Nende sõnad olid küll meelitavad, kuid ühtlasi tõesed. Suleiman I Toreda viie aastakümne pikkuse valitsemisaja vältel kasvas Osmanite impeerium oma suurima hiilguseni, hõlmates Kaukaasiat, Balkanit, Anatooliat, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat. Suleiman oli vallutanud Adeni, Alžiiri, Bagdadi, Belgradi, Budapesti, Rhodose ja Timișoara. Tema sõjagaleerid terroriseerisid mitte ainult Vahemerd, vaid ka Punast merd ja Pärsia lahte. Üks kaotus sai talle aga siiski osaks Viini väravate all 1529. aastal.

Malta kaitsmine

Malta oli viljatu, tolmune kalju, millel leidus nii vähe looduslikke allikaid, et maltalased pidi koguma vihmavett suurtesse saviurnidesse. Saar võimaldas pakkuda elukeskkonda vaid väga väikesele elanikkonnale. Sellest hoolimata valvas see saar Vahemere koridori islamistlikust idast kristlikusse läände.
Saare suurepärastest looduslikest sadamatest oli Püha Johannese rüütlite galeeridel võimalik välja seilata ja tõkestada Türgi rünnakut Itaaliale. Nende abil oli ühtlasi võimalik kinni pidada Türgi kaubalaevu, mis kandsid kaupa Prantsusmaalt või Veneetsiast, et seda Konstantinoopoli turgudel müüa. Suleimani haaremi naised, kes kogusid endale suure rikkuse spekuleerides klaasi ja muude Veneetsia luksuskaupadega, näägutasid sultani kallal, et ta Malta ära vallutaks.
Suleimanil olid aga suuremad eesmärgid kui oma matroonide soovide täitmine – ta teadis, et kui Malta sadamad oleksid Türgi valduses, teeniksid need baasina, kust jätkata oma rüüsteretki Itaalia rannikule. Suurema kontrolliga, mida see talle mere üle annaks, oleks ta võimeline saavutama ülemvõimu Veneetsia üle. Võimalik oleks ka sissetung Sitsiiliasse. Aga Suleimani suurimaks unistuseks – kõikide türklaste unistuseks; unistuseks, mille täitumise nimel tema sõdurid enne igat sõjaretke toosti ütlesid – oli Rooma vallutamine. Siis oleksid türklased saanud muuta ehitamisjärgus Michelangelo Püha Peetruse basiilika mošeeks, nagu nad olid enam kui sajand varem teinud Hagia Sophia katedraaliga Konstantinoopolis.
Kuigi sultan oli juhtinud oma armeed kaheteistkümnel suuremal sõjakäigul, tuli tal sel korral oma vanuse tõttu koju jääda. Türklased seilasid 1565. aasta kevadel Malta peale ning 18. mail märgati nende laevastikku ranniku läheduses. Sel ööl juhatas Jean de la Valette, Püha Johannese rüütlite seitsmekümne ühe aastane suurmeister, oma sõdurid nende kabelisse, kus nad võtsid vastu pihisakramenti ja aitasid Püha Missat pühitseda.
„Jultunud barbarite võimas armee laskub sellele saarele,“ ütles ta neile. „Need inimesed, mu vennad, on Jeesuse Kristuse vaenlased. Täna on küsimus meie usu kaitsmises. Kas evangeeliumid asendatakse koraaniga? Selles olukorras nõuab Jumal meilt meie elu ohverdamist, mille me oleme juba Tema teenistusse andnud. Õnnelikud on need, kes esimesena selle ohvri toovad.“
Paljud Valette 700 rüütlist ja relvameestest just seda tegidki. Samal ajal kui Euroopa istus käed rüpes, eeldades, et kindlus langeb, kaitsesid rüütlid oma saart 40 000 mehelise Osmanite armee vastu, kelle hulka kuulus ka 6500 sultani janitšarist eliitsõdurit. Neljakuise piiramise vältel tapeti kolm neljandikku Türgi armeest, enne kui ellujäänud Osmanite sõdurid otsa ümber pöörasid ja riismetena tagasi Konstantinoopolisse seilasid.

Szigetvári veresaun

Suleimani oli raevunud. „Ma näen, et ainult minu käes on minu mõõk võitmatu,“ prahvatas sultan ning järgmise aasta mais juhtis ta 300 000 mehelist armeed üle Ungari väljade Viini suunas. Kui Püha Rooma keisririigi idapiiril asuva Ungari kindlustatud linna Szigetvári krahv korraldas eduka rüüsteretke Osmanite varustuskaravanide vastu, suunas Suleimain oma hiiglasliku armee selle linna peale ning lubas selle kaardilt pühkida. Türgi insenerid valmistasid flotille ja sildu, millega Drava ja Doonau jõgesid ületada ning Szigetvár sisse piirata. Sultani tervitamiseks ja oma meeste innustamiseks, kes olid viiekümne kordses vähemuses, tõstis krahv Miklós Zrínyi suure krutsifiksi oma kindlusemüüride kohale ning tulistas trotsivalt oma kahuritest. Kuid Zrínyi teadis, et protestantlusesse nakatunud Ungaris oli olukord veel lootusetum kui Malta rüütlitel aasta varem.
Umbes kuu aega tõrjuti Türgi jalaväe pealetungi lained üksteise järel müüridelt tagasi. Suleiman lubas Zrínyi teha isegi kogu Horvaatia valitsejaks, kui ta vaid oma linna loovutab, kuid Zrínyi vastas, et „mitte keegi ei näita põlgusega minu laste peale.“
Kui Türgi suurtükiväe läbimurre muutus kaitsmiseks liiga suureks, koondas katoliiklik krahv oma viimased 600 meest. „Selle mõõgaga,“ hüüdis ta, hoides juveelidega kaunistatud mõõka enda kohal, „teenisin ma oma esimese au ja hiilguse. Ma soovin sellega ilmuda veel üks kord igavese trooni ette, et kuulda oma kohtuotsust.“ Oma kindluse varemetest välja sööstnud vapra salga neelas endasse türklaste meri. Ungari rüütlid langesid viimse meheni kristlikku läänt kaitstes. Türklased, kes olid raevunud oma armeele osaks langenud kaotustest, lohutasid end vastavalt oma võikale tavale: nad tapsid maha kõik kristlastest tsiviilelanikud, kes olid piiramise üle elanud.
Suleiman I Toreda silmad seda tapatalgu enam ei näinud – ta oli neli päeva varem düsenteeriasse surnud. Isegi kui ta oleks elama jäänud, ei oleks see võit teda lohutanud. Szigetvári vallutamine oli Pyrrhose võit – Osmanite armee oli end ära kurnanud ega polnud enam võimeline sõjaretke jätkama. Kuigi nad kõik langesid, olid krahv Zrínyi ja tema kangelaslik salk selle lahingu tõelised võitjad.
Konstantinoopolis tõusis tavapärasel Osmanite kombel troonile Suleimani poeg, kes korraldas selleks keerulise haaremiintriigi, et kõrvaldada oma väärikamad vennad. Erinevalt kõikidest eelnevatest sultanitest näitas Selim II – tuntud ka kui Selim II Joodik – üles vähest huvi sõjapidamise vastu. Tema entusiasm kuulus veinile, oma erakordselt perverssele seksuaalsele isule, veinile, luulele ja veinile. Vaatamata sellele mõistis ta, et ilma otsustava võiduta jääks talle isalt pärandatud võimas impeerium peagi teiste suurjõudude varju.

Rünnak Küprose vastu

Selim II tungis Küprosesse, kus valmistati ühtlasi tema lemmikveini. Pool sealsest rahvastikust olid kreeka õigeusklikud pärisorjad, kes töötasid oma Veneetsia katoliiklastest isandate nõudliku valitsuse all ning nad osutasid vähe vastupanu. Veneetsia senat ei olnud saare eest võitlemise suhtes kuigi entusiastlik – saades teada sissetungist, hääletasid senati liikmed väga väikese enamusega (200 poolt, 199 vastu) selle kaitsmise poolt.
Türklased veeresid läbi Küprose ning pärast neljakümne kuue päevast piiramist langes Nicosia linn 9. septembril 1570. Garnisonis viibinud 500 veneetslast alistusid esitatud tingimustel, kuid kui väravad avati, tormasid türklased sisse ning nottisid nad maha. Seejärel võtsid nad ette tsiviilelanikkonna, tappes valimatult 20 000 inimest – „mõningaid seejuures niivõrd veidratel viisidel, et need kes pelgalt mõõga läbi hukkusid võisid end õnnelikuks pidada.“ Iga majapidamist rüüstati. Oma tütarde kaitsmiseks vägistamise eest, pussitasid emad esmalt neid ja siis endid surnuks või viskusid katustelt alla. Sellest hoolimata korjati kaks tuhat ilusamat poissi ja tüdrukut kokku ning viidi seksuaalse söödana Konstantinoopoli orjaturgudele.
Seejärel sekkus Jumal ja saatis ühe ajaloo suurima paavsti, püha Pius V-nda, kes teatas: „Ma tõstan relvad türklaste vastu, kuid ainus, mis mind seejuures aidata saab, on puhast elu elavate preestrite palved.“ Michael Ghislieril, vanal dominikaani preestril, tuli Peetruse toolile tõustes rinda pista kahe vaenlasega: protestantismi ja islamiga. Ta oli õnneks ülesannete kõrgusel. Ta oli teeninud suurinkvisiitorina ning tema kasin eluviis ja lihasuretamine olid kontrastis tema renessansiaja eelkäijate elustiilidega. Tema kuue aastase valitsemisaja vältel kutsus ta ellu Trento kirikukogu, avaldas Aquino Thomase teosed, andis välja Rooma katekismuse ning uue missaali ja breviaari, määras kakskümmend üks kardinali, ekskommunikeeris kuninganna Elizabethi ning abistas püha Carlo Borromeod, reformeeris pehmeks muutunud ja degenereerunud vaimulik- ja piiskopkonna.

Püha Liiga

Kuigi tema valitsemisaeg oli täis suuri saavutusi, leidis neist suurim aset 7. märtsil 1571, oma kaasdominikaani püha Aquino Thomase mälestuspäeval – paavst Pius V moodustas Roomas Santa Maria sopra Minerva dominiiklaste basiilikas Püha Liiga. Genova, Paavstiriik ja Hispaania kuningriik heitsid kõrvale oma kadedusest kantud vastuolud ning lubasid moodustada ühise laevastiku, mis oleks võimeline astuma vastu sultani sõjagaleeridele enne kui Itaalia idarannikust saab järgmine rinne kristluse ja islami vahelises sõjas.
Samas ei olnud see päev siiski täielik triumf, kuna Veneetsia keeldus liitumast. Kuigi veneetslased olid türklastega sõjas Küprose pärast, ei heitnud nad sellegipoolest kõrvale oma majanduslikke kaalutlusi. Nad võivad küll kaotada Küprose, kuid sellele järgnev kiire rahu sõlmimine viiks tavapäraste kaubandussuhete taastamiseni türklastega. Lisaks oleks Veneetsia laevastiku kaotamine täieulatuslikus lahingus sultani galeeridega katastroof riigile, mis sõltub niivõrd suurel määral merekaubandusest. Jalutades üle Tiberi jõe tagasi, nuttis vana munk kristluse tuleviku pärast. Ta teadis, et ilma Veneetsia galeerideta ei olnud lootust moodustada piisavalt tugevat laevastikku, et türklastele vastu seista.
Ülejäänud Euroopa ignoreeris Piuse üleskutset uueks ristisõjaks. Tegelikult otsis Inglismaa kuninganna Elizabeth I oma õukonnaspiooni sirFrancis Walsinghami kaudu aktiivselt türklaste abi oma sõdadeks Hispaaniaga. Prantsusmaa oli türklastega aastaid avalikult kaubavahetust pidanud ning oli alles 1569. aastal sõlminud nendega ka ulatusliku kaubanduslepingu. Prantsusmaa oli lubanud aastaid Türgi laevadel viibida Touloni sadamas ning Türgi galeeride aerud pärinesid Marseille linnast. Kahurid, millega purustati Szigetvári müürid, olid projekteeritud Prantsusmaal. Kuna Veneetsia oli sõjas Konstantinoopoliga, olid varasemalt Veneetsia kaupadega täidetud turud nüüd avatud Prantsusmaale. Prantsusmaad päästsid täielikust häbisse langemisest vaid Malta Püha Johannese rüütlid, kes saatsid oma galeerid, et liituda Püha Liigaga ning olid varmalt valmis islami vastu sõdima.
Samal ajal kui paavst palvetas, et Veneetsia vastaks kõrgemale kutsele, sütitasid uut tüüpi tulised preestrid – keda juhtisid kirglikud jutlustajad nagu jesuiitide ordukindral püha Francisco Borgia – kõikjal Vahemeremaades kristlike Eurooplaste südameid oma islamivastaste jutlustega. Ilmselt kuulas neid piisavalt palju veneetslasi, kuna 25. mail liitus ka Veneetsia viimaks Püha Liigaga. Tõusude ja mõõnadega, kõhkluste ja tülidega mõnede peamiste jõudude vahel hakkas moodustuma Püha Liiga laevastik.
Mees, kelle Pius V valis Püha Liiga merejõudude juhatajaks ei kohkunud väljakutse ees tagasi – selleks oli Don Juan de Austria, kadunud Püha Rooma keisri Karl V vallaslaps ning Hispaania kuninga Felipe II poolvend. Noor väejuht oli end tõestanud lahingus Berberi korsaaride vastu ja moriskide mässu allasurumisega Hispaanias – selle sõjalise kampaania vältel näitas ta oma võimekust järsuks vägivallaks, kui ohuolukord seda nõudis, ning vaoshoituseks, kui seda nõudis ligimesearmastus.
Ta oli suurepärane ratsanik, mõõgakäsitleja ja tantsija. Temale looduse poolt heldelt kingitud võluvus, vaimukus ja nägusus muutsid ta ühtlasi populaarseks õukonnadaamide seas. Alates varajasest noorusest oli ta endas välja kujundanud sügava pühendumuse Neitsi Maarjale. Ta rääkis ladina, prantsuse, itaalia ja hispaania keelt ning ta lemmikloomadeks olid marmoset ja lõvikutsikas, kes magas tema voodi jalutsis. Ta oli kõigest kahekümne nelja aastane.
Võttes noorel sõjamehel õlgadest kinni, vaatas Pius V Don Juan de Austria silmadesse ja ütles: „Türklased, kes on läinud uhkeks oma võitudest, soovivad hävitada meie laevastiku ning mu vaga etteaimdus ütleb mulle, et Jumal kingib meile võidu. Karl V kinkis sulle elu. Ma kingin sulle au ja hiilguse. Mine ja otsi nad üles!“

Bragadino surm

Kui Don Juan suundus 1571. aasta hilissuvel Messina sadamasse, et võtta oma laevastiku juhtimine üle, muutus olukord Küprosel üha meeleheitlikumaks. Veneetsia kolonialistid olid kartmatult Famagusta linna kaitstes võtnud umbes 50 000 türklase elu, kuid nende püssirohi ja varud olid otsakorral. Kui nad olid söönud oma viimase hobuse, saatis nende kaval kuberner MarcantonioBragadino Türgi väejuhile Lala Mustafale teate, milles palus alistumise tingimusi. Türklased nõustusid andma ülejäänud Veneetsia sõduritele lahkumistee Kreetale neljateistkümnel Türgi galeeril, kui nad on valmis linna loovutama. Samuti lubati Küprosel elavatel kreeklastel säilitada oma vara ja religioon.
4. augustil 1571. kohtus Bragadino koos väikese kaaskonnaga, millesse kuulusid mitmed noored paažid, Mustafaga ja tema nõuandjatega Türgi väejuhataja telgis. Mustafa nõudis endale himuralt pantvangiks Bragadino paaži Antonio Quirini neljateistkümne galeeri eest. Kui Bragadino rahulikult keeldus, lükati tema ja ta mehed Mustafa valvurite poolt telgist välja. Bragadino seoti kinni ja sunniti pealt vaatama, kuidas tema saatjaid tükkideks hakiti. Paažid viidi ahelates minema. Türklased lõid kolm korda Veneetsia kuberneri kaela timuka pakule ning tõstsid selle sealt taas kolm korda üles. Tema pea asemel lõikasid nad maha hoopis tema nina ja kõrvad. Selleks, et ta surnuks ei veritseks, kõrvetasid nad tema haavu tuliste raudadega.
Garnisonis viibinud Veneetsia sõdurid, kes polnud sellest teadlikud, et Mustafa oli alistumistingimusi rikkunud, hakkasid Kreetale pääsemise lootuses alla galeeride suunas marssima. Kui nad olid pardale jõudnud, tungisid Türgi sõdurid neile kallale, röövisid nende rõivad ning aheldasid nad aerude külge. Oma pinkidelt nägid nad nüüd pealt neid kohutavaid kannatusi, mis Bragadinole türklaste käte läbi osaks sai.
Esmalt kinnitasid türklased kubernerile rakmed ja valjad ning talutasid teda kätel ja põlvedel läbi türklaste laagri. Ta seljale visati sõnnikuga täidetud eesli sadulakotid. Iga kord kui ta Lala Mustafa telgist möödus, sunniti teda maapinda suudlema. Seejärel aheldati ta kettidesse ning tõmmati galeeri masti otsa ning jäeti sinna mõneks ajaks rippuma. Viimaks lohistati vapper kuberner linnaväljakule ning aheldati häbiposti, kus türklased ta viimaks elusalt nülgisid. Pealtnägijate sõnul kuulsid nad teda sosistamas ladinakeelset palvet. Ta suri, kui timuka nuga tema naba kõrgusele jõudis. Saatanlik orgia ei lõppenud aga veel sellega – Mustafa lasi kuberneri nahast teha topise, tõmbas selle oma galeeri masti ning liitus läände seilava Osmanite laevastikuga.

Don Juan võtab juhtimise üle

Samal ajal kui Bragadino kaotas oma elu Türgi elajate käe läbi, inspekteeris Don Juan oma laevu. 206 galeerist ja 76 väiksemast laevast, mis moodustasid Püha Liiga laevastiku, pärinesid enam kui pooled Veneetsiast. Teiseks suurem kontingent tuli Hispaaniast ning hõlmas galeere Sitsiiliast, Napolist, Portugalist ja Genovast; viimased kuulusid Genova kondotjeerist admiralile, Gianandrea Doriale. Mitte ainult ei rentinud Doria oma teenuseid ja laevu Felipele kolmkümmend protsenti kallima hinnaga, kui Felipel kulus enda galeeride käigushoidmiseks, ta laenas ühtlasi Hispaania kuningale raha neljateistkümne protsendise intressiga! Ülejäänud galeerid tulid aga Pühalt Toolilt.
Don Juan võttis laevastiku juhtimise enda kätte ning keelas koheselt naistel galeeride pardale tulla. Ta kuulutas, et jumalateotus laeva meeskonna seas on karistatav surmaga. Kogu laevastik järgis tema eeskuju ning paastus kolm päeva.
28. septembriks oli Püha Liiga ületanud Aadria mere ning oli ankrus Kreeka lääneranniku ja Korfu saare vahel. Selleks ajaks oli uudis Bragadino surmast jõudnud Püha Liigani ning veneetslased olid täis otsustavust see arve õiendada. Don Juan tuletas oma laevastikule meelde, et algav lahing saab olema samavõrd spirituaalne kui füüsiline.
Pius V oli andnud kõigile Püha Liiga sõduritele ja meeskondadele indulgentsid. Suurte ordude preestrid, frantsiskaanid, kaputsiinid, dominikaanid, teatiinid ja jesuiidid, olid toodud Püha Liiga galeeride tekkidele, kus nad pühitsesid missat ja võtsid vastu pihti. Paljud meestest, kes kristlaste galeerides sõudsid, olid kriminaalid. Don Juan käskis nad kõik ahelatest vabastada ning andis neile kõigile relva, lubades nad vabaks lasta, kui nad vapralt võitlevad. Seejärel andis ta igale mehele oma laevastikus relva, mis oli võimsam kui ükski relv Türklaste arsenalis: roosipärja.
Lahingu eelõhtul valmistasid Püha Liiga mehed oma hinged eelseisvaks katsumuseks ette, langedes põlvili oma galeeride tekkidele ning palvetades roosipärga. Samal ajal olid Roomas ja üle kogu Itaalia poolsaare kirikud Pius V-nda käsul täidetud usklikega, kelle huulilt kostusid samuti roosipärja palved. Taevas kuulas neid Õnnistatud Ema leegitseva Patusüüta Südamega.
Öö vaikuses kohtus Don Juan oma admiralidega oma lipulaeva Reali tekil, et veelkord lahingukord üle vaadata. Ta jaotas oma laevastiku neljaks eskadroniks. Tema vasakule tiivale jäävat eskadroni juhtis Veneetsia sõdur nimega Agostin Barbarigo. Keskmist eskadroni juhtis Don Juan, keda toetasid mõlemal küljel tema viitseadmiralid, roomlane Marcantonio Colonna ja veneetslane Sebastian Veniero. Otse keskmise eskadroni taha paigutas Don Juan reserveskadroni, mida juhtis hispaanlane Don Alvaro de Bazan, Santa Cruzi markii. Parempoolset eskadroni juhtis genovlane Gianandrea Doria. Lahinguformatsioonis nägi Püha Liiga armaada välja nagu ladina rist.
Vaatamata omakasupüüdlikele motiividele, oli Doria andnud väärt taktikalist nõu. “Lõigake ära peelestik laevastiku galeeride ninades,“ ütles ta Don Juanile. Galeerid olid varustatud vööris kas peelestiku või taraaniga alates Salamise merelahingust. „See võimaldab vööri keskteljel paiknevaid kahureid veelgi madalamale viia ning tulistada neist moona vaenlase laevakerede veepiirile.“ Don Juani kuulus käsk peelestiku eemaldamiseks oli murranguline hetk meresõjanduse ajaloos, mis kuulutas püssirohu ajastu algust.
Doria soovitas ühtlasi võtta Püha Liiga kuus galeassi ja paigutada need eelväkke, kaks iga kolme otsesuunas liikuva eskadroni ette. Galeass oli suur, mitmetekiline Veneetsia kaubagaleer, mis oli varustatud kahuritega mitte ainult vööris, vaid ka mööda parda mõlemat külge. Seal kus tavaline galeer oli kõige haavatavam, oli galeassil tugev tulejõud. Don Juan suurendas nende surmavat hävitusvõimet täites tekid Hispaania laskuritega, kes kandsid raskeid käsirelvi, siledaraudseid arkebuuse. Kuigi need kuus galeassi liikusid aeglaselt, võimaldasid need tekitada võimsa šoki lahingu alguses.
Doria oli admiral, aga samas ka laevaomanik. Ta vaatas Don Juanile otsa, kergitas kulme, avas oma peopesa ning tegi ettepaneku: „On veel aega, Teie Hiilgus, et vältida eelseisvat lahingut.“ Noor kindral oli ümbritsetud meestest, kes olid temast vanemad ning suurema meresõidu ja sõjalise kogemusega. Vaikus täitis väikest kajutit, kui mehed tema vastust ootasid. Ta vaatas neile kõigile ükshaaval silma ja ütles: „Härrased. Aeg nõupidamisteks on möödunud. Nüüd on jõudnud kätte aeg sõjaks.“

Jumalik hingus

Aeg oli tõesti kätte jõudnud. 7. oktoobri koidikul 1571 sõudis Püha Liiga mööda Kreeka
läänerannikut alla ning pööras itta Pátra lahte. Kui hommikune udu selgines, nägid otse vastutuult sõudvad kristlased suurema Osmanite laevastiku eskadrone, mis ulatusid poolkuu kujulises formatsioonis kaldast kaldani, liikudes täispurjes neile vastu.
Kui laevastikud jõudsid lähemale, kuulsid kristlased türklaste gonge ja simbleid, trumme ja hüüdeid. Püha Liiga mehed tõmbasid vaikselt oma aerudest, sõdurid seisid tekkidel vaikselt palvetades. Preestrid marssisid suuri krutsifikse kandes mööda tekke edasi-tagasi, julgustades mehi vaprusele ning võttes vastu viimaseid pihte.
Siis sekkus aga Õnnistatud Neitsi. Tuul pöördus 180-kraadi. Püha Liiga purjed täitusid jumaliku hingusega, mis paiskas neid lahingusse. Nüüd otse vastutuult liikuvad Türklased olid sunnitud oma purjed maha võtma. Kümned tuhanded kristlastest galeeriorjad, kes sõudsid Türgi laevades, tundsid äkitselt teravat piitsahoopi, mis kutsus neid pinkide alt välja ronima ja aere kätte haarama, et vastutuult sõuda.
Don Juan põlvitas Reali vööris ja lausus viimase palve. Seejärel tõusis ta püsti ja andis käsu Püha Liiga lahingustandardi heiskamiseks, mis oli kingitud Pius V poolt. Kristlased hõiskasid kogu lahinguliini ulatuses, kui nad nägid hiiglaslikku sinist standardit, millel oli kujutatud meie ristilöödud Issand.
Laevastikud põrkusid kokku keskpäeval. Esimene võitlus puhkes Püha Liiga vasakul tiival, kus paljud väiksemad ja väledamad Türgi galeerid olid võimelised manööverdama ümber Agostin Barbarigo rannikupoolse tiiva. Veneetsia admiral vastas peaaegu võimatu manöövriga: ta pööras kogu oma viiekümne nelja laevalise eskadroni vastupäeva ümber ning hakkas suruma türklaste paremat tiiba, mida juhtis Mehemet Sirrocco, Pátra lahe põhjakalda vastu. Barbarigo liini tekkisid vahed ning Ottomani galeerid murdsid neist läbi. Kui galeerid kohakuti jõudsid, siis olid kahurite, musketite ja nooltega sooritatud tapatalgud kohutavad, kuid viimaks jäid veneetslased peale. Barbarigo sai noolega silma, kuid enne oma surma jõudis temani veel kuuldus Sirrocco hukkumisest ja türklaste parema tiiva hävitavast lüüasaamisest.
Lahinguvälja keskmes tekkis meresõja tava rikkudes aga duell kahe lipulaev vahel – Don Juani Real läks vastamisi Müezzinzade Ali-paša Sultanaga. Kaks korda tungis Hispaania jalavägi Sultana pardale ja surus janitšarid vastu masti ning kaks korda aeti nad Osmanite lisavägede poolt taas Realile tagasi. Don Juan juhtis kolmandat rünnakut Sultana verisel tekil. Ta sai jalast haavata, kuid Ali-pašal läks veel kehvemini – ta sai musketikuuliga otsa ette. Üks Reali vabastatud vang lõikas seejärel Türgi admirali pea maha ning pistis selle teiba otsa. Moslemite püha lipp, millele oli kuldse kalligraafiaga tikitud Allahi nimi 28 900 korda ning mida islami traditsiooni kohaselt prohvet Muhamed isiklikult lahingusse kandis, langes kristlaste kätte. Türklaste leeri tabas seda kõike nähes õud, kuid lahing polnud siiski veel kaugeltki võidetud.
Püha Liiga paremal tiival oli Doria sunnitud suurendama oma galeeride vahesid, et hoida ära oma liini sissepiiramine lõunast suurema Ottomani eskadroni poolt, mida juhtis alžeerlane Uluç Ali. Kui Doria eskadroni ja Don Juani meeskonna vahekaugus kasvas piisavalt suureks, saatis Uluç Ali oma korsaarid läbi tekkinud vahe, et piirata tagantpoolt sisse Don Juani eskadroni galeerid. Don Alvaro de Bazan, kes juhtis Püha Liiga kolmekümne viie galeerist reserveskadroni, hoidis oma laevu ettevaatlikult lahingutegevusest eemal, kuni saabus hetk, mil neid kõige enam vajati. Nüüd sisenes ta võitlusesse, päästes Püha Liiga keskme Türgi laevade käest, mis selle sisse olid piiranud. Seejärel pööras ta oma eskadroni lõunasse, et söösta appi arvulisse vähemusse jäänud Doriale.
Võitlus kestis viis tundi. Pooled olid võrdväärsed ja hästi juhitud, kuid Jumala soosing oli kristlaste poolel ning kui lahing viimaks nende kasuks pöördus, sai sellest türklaste jaoks põrmustav lüüasaamine. Peaaegu kolmesajast Türgi laevast võeti enda valdusesse või uputati kõik peale kolmeteistkümne ning lahingu käigus tapeti üle 30 000 türklase. Maailm ei näinud sellist tapatalgu ühepäevase võitluse vältel kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni. Pärast lahingu lõppu ei andnud kristlased armu ning tapsid kõik tüürimehed, galeeride kaptenid, vibukütid ja janitšarid. Sultan võis küll lasta ehitada uued laevad, kuid ilma nende meesteta kulunuks tal aastaid, enne kui ta neid uuesti kasutada saab.
Uudis võidust jõudis Rooma, kuid paavst rõõmustas juba enne selle kohalejõudmist. Lahingu päeval oli Pius V pidanud nõu oma kardinalidega Santa Sabina dominikaanide basiilikas Aventinuse künkal. Keset nõupidamist lubas paavst endale puhkehetke ning vaatas aknast välja taevasse – seal ilmutas Õnnistatud Ema talle nägemuse lahingu võidust. Pöördudes oma kardinalide poole, ütles ta neile: „Asetame töökohustused kõrvale ning langeme tänutundest Jumala ees põlvili, kuna ta on kinkinud meie laevastikule suure võidu.“ Deo gratias!

Huvitavaid fakte lahingust

  • Don Juani noor kaasaegne, Don Miguel de Cervantes, võitles Lepanto lahingus ennastunustavalt ning sai selle käigus pihta kolme musketikuuliga – kaks tabasid teda rindkeresse ning kolmas vasakusse kätte, mis muutis selle liikumatuks. Parema käega pani ta aga kirja Hispaania kuulsaima novelli „Don Quijote“. Ta ise kirjutas selle kohta, et „kaotas vasaku käe liikumisvõime parema käe hiilguse nimel.“ Kuigi Cervantest tabas enne lahingut palavikuhoog, keeldus ta sellest kõrvale jäämast, öeldes, et ta pigem sureks oma Jumala ja kuninga nimel, kui püsiks peidus. Ta meenutas lahingus kaasalöömist uhkusega: ta uskus, et ta oli osalenud sündmuses, mis kujundas Euroopa ajaloo kulgu.
  • Ühel teisel Püha Liiga galeeril ründas üks meeleheitesse langenud sõdur oma mõõgaga laeva krutsifiksi. Kokkupuutel purunes mõõgatera koheselt. Aastaid hiljem üritati mõõka taas uueks sepistada, kuid kui vastne mõõk tulest välja võeti, lagunes see tükkideks.
  • Reali pardal olnud krutsifiks, mis väändus, et vältida Türgi kahurikuuli, on välja pandud Barcelona katedraali külgkabelis.
  • Gianandrea Doria galeeril oli kingitus Hispaania kuningalt – kujutis, mis on nüüd välja pandud Genova katedraali Doria kabelis. Täpselt nelikümmend aastat enne Lepanto lahingut ilmus Õnnistatud Neitsi ühele Mehhiko talupojale ning jättis tema tilmale endast imepärase kujutise. Kohalik piiskop lasi kunstnikul sellest koheselt viis koopiat maalida ning puudutas neid kõiki vastu originaali. Seega oli Guadalupe Jumalaema ka Lepantos kohal.
  • Pärast lahingut külastasid Juan de Austria ja teised väejuhid mitmeid Maarja pühamuid, et tänada neis võidu eest. Kiirläkituses Veneetsia senatile teatati: Non virtus, non arma, non duces, sed Maria Rosarii victores nos fecit – “Ei jõud, ei relvad, ei väejuhid, vaid Roosipärja Maarja andis meile võidu”.
Artikli tõlkis Martin Vaher. Päisefoto: Lepanto lahingut kujutav tundmatu kunstniku maal 16. sajandi lõpust.

Allikas: http://objektiiv.ee/lahing-mis-paastis-kristliku-laane/

Vaata Rahvuslase allikast

child bride.png

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda

FOTOD | Brainstorm andis eile Tallinnas meeleoluka kontserdi

Hiljuti fänne uue albumi ja mitme muusikavideoga rõõmustanud Brainstorm andis 10. novembril kontserdi Tallinnas, Rock Cafes. Erikülalisena on laval…

Kinnisvarafirma juht: kui meil poleks 10 000 välisehitajat, oleks ehitushind juba ammu lõhki ja keegi ei jaksaks korterit osta

Kuigi statistikaameti ehitushinnaindeksi järgi on ehitamise hind tõusnud aastaga ainult poolteist protsenti, siis 1Partner Kinnisvara juhi Martin…

Homme Delfi TV-s | Urmas Vaino juhtimisel toimub diabeedipäeva ümarlaud

Homme, 13. novembril kell 12.00–14.00 toimub Tallinna Kesklinna Lastepolikliiniku suures saalis diabeedipäeva ümarlaud "Diabeetiku ravi: 10%…

Barcelona sai kodus üllatuskaotuse, Real võitis võõrsil

Esmakordselt kahe aasta jooksul kaotas FC BarcelonaHispaania jalgpalli kõrgliigas kodumängu, kui jäi tabeli 12. real asuvale Real Betisile alla 3:4.