NASA otsustas lõpuks, kuhu nad oma 2020. aasta marsikulguri saadavad

Kuigi ilmselge vastus on, et Marsile, panid teadlased nüüd paika ka täpsed kohad, kuhu kulgur maanduma peaks. Põhjuseks on,…

FOTOD | Liviko laseb esmakordselt oma tootmist vaatama

Oma 120 sünnipäeva puhul avab Liviko homsest esimest korda ajaloos oma tootmise külastajatele.Selleks tuleb ettevõtte…

Urmas Sutropi idee: riigikogulase palk sama suureks, kui see, mida ta seni teenis, olgu see kas või 10 000 eurot kuus

Riigikogu liikme õiglast palka ei ole olemas. Riigikogu liikmele tundub palk alati väike, kadestajatele alati suur.

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB LXXVII

roosaudu

77. Põrunud Andrus saab oma koosa kätte

Kuid tulgem tagasi „Sajandi loo“ teatriprojekti juurde. Berliinist saabunud kriitik hindab seda peamiselt ideoloogilisest vaatevinklist. Kunstilise hinnangu andmisel lähtub ta sellest, kas tulemus on piisavalt eksperimentaalne või mitte. Paistab, et tema mõtetes on publik muutunud subjektist objektiks, kes tuleb teatrisse vaid selleks, et enda peal eksperimenteerida lasta. Taoline kontseptsioon on täiesti tegijakeskne, ettevõtmise edukuse märgiks paistab olevat see, kui õnnestub vaatajad teatrisaalist minema peletada.

Tunnustust jagatakse NO99 „eksperimentaalsele liikumisele ja uudsele dramaturgiale“. Kanuti gildi saali ja Estonia koostöö „Ehmatusest sündinud rahvas“ saab kiitust kui „vapustav (vormi)eksperiment“. Kui „Loomade farmis“ oli neli jalga hea, siis Pettiferi maailmas on selleks eksperiment.

Taolisest kriteeriumist lähtuvalt saab aga sugeda Andrus Kivirähk oma 50ndatest rääkiva „eksperimendivaese näidendi“ pärast:

„„Kaarnakivi perenaine“ esindas hullemat juhtumit, kui kümnend rahvuse ajaloost oli võetud kokku väga eksperimendivaesel moel – kindlasti on tegemist menuka lavastusega, kuid jäi mulje, et selle tekst on kirjutatud XIX sajandi lõpul, ehkki käsitletakse XX sajandi keskpaika.“

Vaene Richard Pettifer, kes ei tea midagi Juhan Jaigi tondilugudest ega oska arvatagi, et just siin on tegemist eksperimendiga – esitada uskumatult absurdset ja traagilist ajajärku läbi mütoloogiaprisma. Eksperiment ei pea seisnema vaid keha väänamises, väänata võib ka reaalsust, eriti siis, kui see ajastu nägi välja kui hobuse unenägu.

Kui aga kauge külaline telliks Kivirähalt näidendi, mis propageeriks postmodernismi ja eksperimente, saaks ta tulemuse, mille üle vaevalt õnnelik oleks – postmodernismi hiilgava paroodia!

Millegipärast saab just Kivirähk kaugelt Austraaliast pärit teatritegelase käest kõige rohkem nahutada. Ka tema teine festivalil esitatud näidend saab oma valusad vitsad kätte:

„„Isamaa pääsukesed“ tekitas minus kõige rohkem vastakaid kriitilisi tundeid.“

Ühelt poolt meeldib Pettiferile hullu moodi kriitika Vabadussõja-teema aadressil – kuidas, pagan küll, teha lavastus Eesti iseseisvumisest, kui see kõik on jäänud nii kaugele?

„Tunnustan näitekirjanik Andrus Kiviräha satiirilist lähenemist!“ jagab ta kiidusõnu, aga jääb kokkuvõttes ikkagi rahulolematuks, sest teisest küljest vaadates ei kasutanud autor ära enda ees avanevaid võimalusi:

„Natsionalismi kriitikaks oli küll loodud tugev aluspind, ent mingil hetkel teemade keerukuse tõttu neist taanduti.“

Ai-ai, see on tõesti mittehea, see on väga mittehea! Kui ikka avanes võimalus kritiseerida Eesti Vabariigi loojate natsionalismi (ja eks kogu see Vabadussõdagi olnudki ju vihastamapaneval kombel rahvusmeelne), aga sel lasti käest libiseda, ei kasutatud ära. Paistab, et Kivirähk pole aru saanud põhitõest – kui tervet rehkendust ei jaksa, tee pool, kui ei mõista natsionalismi keerukalt kritiseerida, tee seda primitiivselt, aga vähemasti kritiseeri! Tegu on see, mis loeb! Väikerahva rahvustunne on ju midagi sellist, millest ei või ilma äigamata mööda minna. Aga nüüd kukkus välja kurat teab mis:

„Natsionalismi kritiseerimise asemel asuti pühitsema selliseid väikestele kogukondadele iseloomulikke väärtusi nagu südikus, austus ja ühtsus. Nii üllad kui need kõik ka poleks, on tegijatel tekkinud siiski kihelus nüüdisaja keeruliste poliitiliste teemade – parem­äärmuslik natsionalism, antielitism, populism – käsitlemise järele.“

Kas ma sain nüüd ikka õigesti aru – kihelus on, tahaks äsada paremäärmuslikule natsionalismile ja populismile, aga ei saa, selle asemel jutlustab näidendi autor hoopis mingisugusest südikusest, austusest ja ühtsusest. Ptüi, kas selliste üllaste ja ebamoodsate asjade pärast tuli ette võtta pikk reis Berliinist Eestisse?

Aga Richard Pettiferi ootab ees veel üks vapustus. Tsiviliseeritud maailmas ei oskaks sellist asja kohe kartagi, aga siin kolkas, nagu selgus, võib kõike juhtuda:

„Rassismi kohtab näidendis küll justkui selleks, et näidata inimlikke vigu, kuid see on liiga kergesti tõlgendatav sellisena, mille üle uhkust võib tunda. See on tunnusmärk tänapäeva maailma vallanud segadusest.“

Tule taevas appi! Karauul! Kes pakub võimaluse tõlgenduseks, et rassismi üle võib uhke olla, väärib küll pulbriks tampimist. Sellist asja ei andestata, pahempoolse rahva silmis peaks nüüd Kivirähal küll must plekk kuni aegade lõpuni küljes olema!

Ma pole kahjuks „Isamaa pääsukesi“ näinud ega oska arvata, mil moel võis rassism Vabadussõja ajal avalduda. Ainus, mis pähe tuli, on Vapramäe all langenud punahiinlased – olid ju nemad tõepoolest teise rassi esindajad. Mine võta kinni, vahest on Kivirähk seda rassistlikku teguviisi kajastanud kui väikest võitu eestlaste suures sõjas, mida nagu ei peakski häbenema. Mõni ebateadlik element võib aga seda tõlgendada lausa uhkuse asjana. Siit kumab ju selgesti läbi tõnissonlik hundimoraal: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Igatahes on Autraaliast pärit Berliini kriitiku hinnang Kivirähale hävitav:

„Autor üritab navigeerida ohtlikes vetes ja põrub!“

Mida peaks „põrunud Andrus“ nüüd selle teadmisega peale hakkama? Ta on sattunud nagu alasi ja haamri vahele. Kodus kõlab nurinat selle üle, et tema varasem roosa värv kipub vähemalt publitsistlikes kirjutistes omandama üha punasemaid varjundeid, vastavalt sellele, kuidas siinsed sotsid üha enam radikaliseeruvad. Nüüd aga, nagu pauk luuavarrest, selline põrmustav hinnang vasakult tiivalt! Kas süüd tunnistada, pattu kahetseda ja püüda kõikumalöönud usaldust taastada? Või lüüa käega ja saata poliitkorrektsuse ketikoerad Sirtsu sohu?


Kuid on ka kolmas võimalus – teha nägu, nagu poleks Richard Pettiferi kriitikat olnudki. Ilmselt nii see lähebki.

Aga meid jääb vaevama küsimus, kas võõras, kes tunnistab, et ei tea midagi meie ajaloost ega kultuurist, tuleb õpetama, mida me oma ajaloost mäletada tohime ja kuidas seda teatrilaval kujutada võime, on ikka teretulnud tulema meie õue peale kärkima? Või on see märk sellest, et kultuurileht Sirp pole enam ammu „meie õu“?

ei tee välja.png

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda

VIDEO | Vormel-1 kaklusklubi: Verstappen ei ole ainus ning rusikatega on teiste seas vehkinud Schumacher, Senna ja Piquet

Nädalavahetusel toimunud Brasiilia vormel-1 etapi järel läks Max Verstappen käsipidi kallale Esteban Oconile. Kahe mehe vahel rajal aset leidnud…

FOTOD | Vau, kui särav! Äsja kihlunud 56-aastane Meg Ryan on elu parimas vormis

Näitlejanna Meg Ryan (56) teatas mõned päevad tagasi, et on leidnud taas armuõnne 67-aastase Grammy auhinna saanud laulja John Mellencampi, ning…

Donaldas Kairys magusast võidust: me ei visanud hästi, kuid suutsime seda puudust kompenseerida

BC Kalev/Cramo teenis korvpalli Ühisliigas nelja kaotuse kõrvale hooaja kolmanda võidu, kui koduväljakul seljatati 80:77 poolakate Zielona Gora…

Kristen Michal: kas ETV+ juhil on tõesti mugavam ja kasulikum olla Vene kodanik?

ETV+ uue võimaliku peatoimetaja tsitaat on, viitena peresidemetele Venemaal - "puhtalt pragmaatilistel põhjustel on mul raske Vene kodakondsusest…