Nicole Kidman: iga lapsevanema ülesanne on oma last tingimusteta armastada

Nicole Kidman kõneleb harva oma kahest täiskasvanud lapsest, kes tal on koos näitleja Tom Cruisiga. Nüüd avas ta oma suu…
Pulmapärimus

Pärnus toimub pulmapärimuse seminar

16. ja 17. detsembril toimub Pärnu Nooruse Majas praktiline pulmapärimuse seminar, kus jagatakse teadmisi Eesti piirkondade…

Eesti komistas jälle lõhkuvate ameeriklannade otsa

Vehklemisnaiskonna peatreeneri Kaido Kaaberma arvates pole MK-etapi 6. koht põrumine, vaid rahuldav tulemus.Eesti naiste…

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB LXXIX

roosaudu

79. Kas Eestis komandanditund ei kehtigi?

Aga tulgem nüüd tagasi austraaliast pärit teatrikriitiku Richard Pettiferi juurde, sest tahaks täna temaga lõpuks ometi ühele poole jõuda.

Paistab, et kauge külalise meelest tehakse kunsti ideoloogiapõhiselt. Kui see toimub õigest ideoloogiast lähtuvalt, on kõik hästi, kui aga valest, siis väärib asi hukkamõistu. Eestlased, nagu artiklist selgub, väärtustavad valesid asju.

Katse panna inimesi tantsima rahvusliku identiteedi viisil paistab olevat hävingu valem,“ hoiatab Richard Pettifer. Talle ei mahu pähegi, et rahvuslik identiteet võib loojat inspireerida ka ilma välise sunduseta, et see on osake kunstiinimese siseilmast, mitte pole kõrgemalt poolt pealesurutud tellimus.

Kui nüüd järele mõelda, siis „kõrgemal pool“ püütakse üldiselt seada nina põhivoolu tuulte järgi ja ennemini välditakse asju, mis võivad omada ebasoovitavaid tõlgendusi. Rahvuslik identiteet püsib ja levib pigem rohujuure tasemel, kui et seda ülalt vägisi peale surutaks. Hea, et selle olemasolu enamasti ikka tolereeritakse. Tõsi küll, sageli multikultuursuse kastmes serveerituna. Umbes samamoodi kui vene ajal pidi kõike partei kongressi tsitaatidega garneerima. Kui aga saabus aeg, mil osutus võimalikuks kõik liigne ja silmakirjalik endalt maha raputada, joonistus välja selge pilt – soov ise, ilma ahistava ideoloogia raamideta oma asjade üle otsustada. Mine tea, ehk avaneb meile veel võimalus saada vabaks ka praegusest saastast?

Richard Pettifer lotleb üles ka need ebasoovitavad tagajärjed, mis „rahvusliku identiteedi viisil tantsimisega“ kaasas käivad:


„See kärbib loomingulisust, paneb kunstnikke looma midagi ideoloogiliselt veidrat, sunnib neid raiskama oma energiat, et põigelda kõrvale „esindamise lõksust“ (nagu seda nimetas üks eesti kolleeg).“

„Veider ja koletu“ kõlas ühe Lenini artikli pealkiri. Kas siit võib järeldada, et „ideoloogiliselt veidraks“ hinnatud kunstiteos peaks ühtlasi külge saama sildi ’koletu’?

Kurb kuulda, et meie teatriinimeste seas leidub selliseidki, kes peavad oma rahva ajaloo poole pöördumist lõksuks. Kuid eks tule neistki aru saada. Kes ikka on oma teatritegemise üles ehitatud keha väänamisele ja eksperimenteerimisele-šokeerimisele, see ei oskagi ajalooga midagi tarka peale hakata. Ja eks ole nende identiteetki välismaa kursustelt ja õpitubadest kokku kraabitud. Võõras, mitte oma. Sellistele on oma ajalooga tegelemine tõepoolest vaid energia raiskamine. Paraku mäletatakse Jaan Toominga „Rahva sõda“ tänase päevani, aga suurem osa eksperimentidest jäävad arusaamatuks juba nende sündimise hetkel, mis siin veel ajaproovile vastu pidamisest rääkida.


Oma nördimuse rõhutamiseks lisab Richard Pettifer veelgi hagu tulle. Meie juubeliaasta teatriprojekt pole tema arvates mitte ainult „ideoloogiliselt veider“, vaid lausa ohtlik:

„Kas saab olla selleks ebasobivamat aega kui praegu, millal Euroopas ja mujalgi tõstavad pead paremäärmuslikud mõtteavaldused ja populism!“

Nii et võtke teatavaks: ideoloogia- ja kunstirindel on välja kuulutatud komandanditund! Eriolukord, kus tuleb lõpetada väärate mõtteavalduste mistahes peatõstmine. Oma ajaloole või identiteedile tähelepanu pööramiseks on praegune aeg nii ebasobiv, et sellest hullemat ei leiagi!

Teatrikriitik manitseb:

„Rahvuslik identiteet, hõlmates suhet indiviidi ja riigi vahel, on lõputult keerukas nähtus, mida saab tundma õppida üksnes kultuuri kaudu. Ent praegusel ajal tasub säilitada kriitiline meel.“

Mida sellest sumbuursest mõtteavaldusest välja lugeda?


Minu meelest on rahvuslik identiteet midagi palju avaramat kui vaid suhe indiviidi ja riigi vahel. Mõelgem või riigita rahvaste peale – kas neil rahvuslikku identiteeti polegi? Aga see selleks. Peamine paistab olevat sõnum, et identiteet pole antud lihtinimestele lörtsida, see kuulub kultuuri kompetentsi. Tegemist on vaat et lausa monopoliga, mida muud see „üksnes kultuuri kaudu“ ikka tähendada võib.

Kuna aga kaasaegne kultuur paistab suurel määral olevat peavoolu kontrolli all, siis pole põhjust kahelda, et rahvusliku identiteedi osas „säilitatakse kriitiline meel“. Seda enam, et eriolukorra tõttu, nagu teatrikriitik meid manitseb, on aeg nende asjade tõsiseks ja ausaks käsitlemiseks äärmiselt ebasobiv.

Seepärast ongi oluline see teema päevakorrast maha saada. Vahest siit ka Berliinist pealelennanud onkli põrkimine meie teatri ja ajaloo aadressil.

Üleskutsele „säilitada kriitiline meel“ järgneb mõte, mis tundub andvat hinnangu meile kõigile:

„Võib-olla väljendub tänapäeval riigi väärtus selle kunstnike loomevabaduses.“

Kuna Richard Pettifer lähtub juba algusest saati eeldusest, et „Sajandi loo“ projekt oli teatrirahvale jõuga peale surutud, siis sellest tulenevalt pole meil ka loomevabadust. Järelikult ei ole meie riik midagi väärt. Võtke heaks või pange pahaks, aga kindlasti kirjutage see endale kõrva taha!

Igatahes leiab kriitik, et ta oleks väärinud paremat:

„Ehk oleks need lavastused – vabastatuna institutsionaalsuse, rahastamise ja rahvusliku ajalooga seotud piirangutest – olnud parem sissejuhatus eesti teatrile.“

Aga kust sa seda paremat ikka saad, kui rahvusliku ajalooga seotud piirangud vedelevad risti jalus? Ei ole eestlasest üle oma varju hüppajat või oma rahva ajaloost lahtiütlejat, tee või tina!

Ja parajalt pettununa lendabki kauge külaline tagasi oma mesipuu poole. Lendab üle käopesa – või hoopis üle konnatiigi? Lehvitab vaid ja ütleb hüvastijätuks:

„Praegusel juhul lahkusin festivalilt segaste kultuurimuljetega, aga arvan, et sain Eesti kohta üht-teist teada – nii head kui ka halba.“

Eks ta ole. Ilma Emajõe saunata oleksime päris jänni jäänud. Vähemasti üks meetilk tökatipotis.

Hää, et niigi läits!

targemad.png

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda

FOTOD | Martin Reim: C-liigast välja langemine poleks katastroof, aga üritame ikka püsima jääda

Eesti jalgpallikoondis lendas täna Ungarisse, kus neljapäeval kohtutakse ülitähtsas Rahvuste liiga kohtumises Ungariga.Kaotuse korral jääb Eesti…

TV3 VIDEO | Dave Benton äratas ellu kauni loo, mida laulis esimest korda 16aastaselt

Dave Benton on valmis saanud jõuluteemalise video loole „Land Of The Sea And Sun“, mis pärineb erinevate Eesti esitajate heategevusplaadilt „Humanity…

Vladimir Putin: idee Euroopa armeest on mõistetav ja loomulik

Venemaa diktaator Vladimir Putin kommenteeris Prantsusmaa president Emmanuel Macroni ettepanekut luua ühtne Euroopa armee, leides, et see tuleneb…

DELFI TAANIS | Miks teevad naised mehe paksuks? Ehk Saaremaa võrkpallimeeskond kohtus Ronaldoga

Homme eurosarja eelringi kordusmängus Gentoftega vastamisi minevad Saaremaa võrkpallurid kohtusid täna Taanis Ronaldoga.Mitte selle…